Tartu on linn, kus liikumine on rohkem kui treening – see on eluviis. Kompaktne mõõtkava, rohelised vahealad, kergliiklusteed ja mõnusalt kulgev linnasüda loovad keskkonna, kus igapäevane liikumine toimub sageli märkamatult. Just selles peitubki Tartu tugevus: liikumine ei ole kampaania, vaid harjumus.
Linnakeskkond, mis toetab liikumist
Linnas liikumine on Tartu elanike jaoks pigem valik kui väljakutse. Kergliiklusteed kulgevad Emajõe kaldal, parkide ja ülikoolide vahel, ühendades elupiirkonnad töökohtade ja kultuurikeskustega. Linnaratas – Tartu ainulaadne rattarenditeenus – on kujunenud igapäevaseks liikumisvahendiks nii tudengitele kui ka vanemaealistele. Kõik see muudab liikumise kiireks, taskukohaseks ja nauditavaks.
Tartu Linnaratas töötab kevadest sügiseni ning on eriti populaarne tipptundidel, kui liikumine autoga on aeglane või tülikas. Ka vanemaealised kasutavad rattaid ja kergliiklusteid, sest linn on suhteliselt tasane ja servad madalad. Isegi vihma või lörtsi korral on paljud valmis liikuma jalgsi või rattal, sest liikumine on harjumus, mitte erand.
Samas ei ole kõik liikumine seotud väljumisega koduuksest. Paljude jaoks on osa aktiivsest eluviisist ka sport meediaruumis. TV3 Sport toob ekraanile nii rahvusvahelised suursündmused kui ka kodumaised spordielamused, andes vaatajale võimaluse tunda end liikumiskultuuri osana ka siis, kui päev möödub diivanil.
TV3 Sport aitab säilitada sidet sportliku eluviisi ja ühiskondlike väärtustega, pakkudes inspiratsiooni, teadmisi ja emotsioone. Ka Tartu linnas, kus liikumine on justkui tänavatolmuga segunenud, saab sporti kogeda läbi jagatud vaatamiskogemuse.
Liikumine kui vaikne kultuuriline norm
Tartu tänavapilt ei karju “tee trenni” – selle asemel pakub ta keskkonda, kus liikumine on vaikimisi osa päevast. Jalutuskäik raamatukogust kohvikusse, rattasõit läbi Toomemäe, kiire jalutuskäik loengule – see kõik on loomulik, mitte eraldi pingutus.
Paljud tartlased ei pea liikumist millekski eriliseks — see lihtsalt juhtub. Treppide kasutamine lifti asemel, pargitee eelistamine otseteel bussipeatuse suunas – need on väiksed valikud, mis hakkavad korduma. Ka talvel, kui kõnniteed on lumest puhastatud ja hästi valgustatud, säilib linna liikumisrütm.
See vaikselt kujunev norm loob keskkonna, kus aktiivne eluviis ei vaja eraldi õigustust. See on lihtsalt elu osa.
Ülikoolilinn kui liikuva eluviisi kasvulava
Tartu identiteet kui ülikoolilinn aitab samuti kaasa liikumise normaliseerimisele. Tudengid, õppejõud, teadlased – nad kõik liiguvad, sageli jalgsi või jalgrattal, sest see on kõige loomulikum viis linnas navigeerimiseks. Liikumine ei ole eraldatud “treeninguaeg”, vaid osa tööpäevast ja mõtlemisprotsessist.
Tartu ülikoolilinnak on hajutatud mitmele alale — Supilinnast Jakobi tänavani, Toomemäest Delta majani — mis tähendab, et tudengid läbivad iga päev sadu samme märkamatult. Isegi seminarid toimuvad vahel jalutades pargis või istudes trepiastmetel.
See aitab kujundada põlvkonda, kelle jaoks aktiivne eluviis ei ole erand, vaid vaikiv eeldus.
Tartu kui liikumist soosiv linn
Tartu ei käsuta ega kohusta. Siin on loodud keskkond, kus liikumine toimub iseenesest — mitte seepärast, et peab, vaid sest see tundub loomulik. Jalakäijale ja ratturile on antud ruum, marsruudid ja võimalused, mis muudavad liikumise lihtsaimaks valikuks.
Kui inimene valib liftisõidu asemel trepi või eelistab jõeäärset jalutuskäiku bussile, pole see tingitud sundusest. See on harjumus, mida toetab ümbritsev linnakeskkond. Tartu ei loo liikumiskultuuri kampaaniatega, vaid ruumide ja võimalustega, mis teevad liikumisest lihtsa ja iseenesliku osa päevast.
See on linn, kus keha saab liikuda ja meel saab rahu. Ja just see tasakaal teeb Tartu eriliseks.