Tartu on viimase viie aasta jooksul panustanud tugevalt linnalooduse ja elurikkuse edendamisse. See ponnistus ei loo paremat elukeskkonda mitte ainult lindudele ja liblikatele, vaid eelkõige meile endile – linnainimestele. Rohealad ja hoovid on muutunud mitmekesisemaks ning armsad kodumaised liigid on linna tagasi jõudmas. Jagame oma kogemust, sest iga linn, kes sama teed kaalub, põrkab varem või hiljem samade küsimuste otsa, mis meiegi.
Niitmisrežiimi muutmine tekitab vaidlusi, kuid see on ootuspärane
Niitmisrežiimide muutmine ja niidualade loomine tekitab paratamatult erinevaid arvamusi. Osadele see meeldib, teiste esteetikameel ei kannata seda üldse. Ilmselt ei saa me kunagi ilumeele osas täielikult kokkuleppele. Kuid pärast aastatepikkust kogemust ja teavitustööd on selge, et inimesed on saanud targemaks ja mõistavad linnasisese elurikkuse vajadust paremini.
Kui ilu tõesti on vaataja silmades, siis lilleniitude tähtsust see ei vähenda. Paljudele tuleb üllatusena, et niidud on meie kõige elurikkamad kooslused, ja paraku väheneb niitude all oleva maa osakaal Eestis kiiresti. Seisame õigustatult metsade säilimise ja iga linnas kasvava puu eest, kuid meie ökosüsteemile on olulised ka niidualad. Neid on vaja ka linnadesse, sest ilma nendeta poleks meil liblikaid, kimalasi ega linde. Heaks näiteks on kõrvenõges, mida sageli linnapargis või koduhoovis näha ei soovita, kuid mis on hädavajalik liblikatele: admirali röövikud toituvad ainult kõrvenõgestest. Kui pole nõgeseid, pole ka kevadel esimest kirjut liblikat. Valik on meie.
Elurikkus toetab laste tervist
Niidualasid ei vaja me ainult liblikate, vaid ka oma laste tervise pärast. Tartu Ülikooli ökoloogi Meelis Pärteli juhtimisel ja koostöös Tartu Ülikooli kliinikumi lastearstidega valmis uuring, mis näitas selgeid seoseid elurikka keskkonna ja allergia tõenäosuse vahel. Uuringu järgi on neil Tartu lastel, kelle lähedal asuvad elurikkamad haljasalad, väiksem oht allergiaks. Selge seos ilmnes allergia tõenäosuse ja ühe bakterirühma (Gammaproteobakterid) elurikkuse vahel. Selle rühma liike esineb rohkelt rohealadel, kus taimede elurikkus on kõrge: linnametsades, kraavides ja ojades, kuid mitte tugevalt väetatud muruplatsidel. Mida vähem on laste ümbruses looduslikumaid alasid, seda suurem on allergiarisk.
Meil on olemas teadmised, milline keskkond on meile ja lastele kasulik. Küsimus on vaid selles, kuidas seda teadmist linnaplaneerimises ja haljastuses rakendada. See on koht, kus iga linn saab teha oma valiku.
Hirm puukide ees on kohati üle võimendatud
Väga levinud müüt on, et koos lillede ja liblikatega tulevad kesklinna ka puugid. Selle hirmu kinnitamiseks või ümberlükkamiseks tehti eelmisel aastal Tartu Ülikooli putukaökoloogi Toomas Esperki juhtimisel uuring. Nelja põhjaliku korje ajal leiti kolmeteistkümnelt erinevalt alalt kokku vaid kolm puuki. See näitab, et Tartus oli sel suvel väga vähe puuke ja seda hoolimata juba aastaid eri rohealadel ilutsevatest lilleniitudest. Putukateadlastele oli ka varem teada, et puugid liiguvad oma eluea jooksul vaid mõne meetri ja kõrgemaks võrsunud rohi neid kohale ei meelita. Puugi jalg on lühike.
Teiste linnade jaoks on siin praktiline tähelepanek: hirme tasub kontrollida uuringuga.
Pärast taimi tulevad linnud ja loomad
Lilleniidud panevad liigirikkuse kasvule aluse ja seejärel tulevad liigid, keda linnas igatseme ja armastame. Loendused on näidanud, et harvem niidetud aladel on märgatavalt rohkem liblikaid ja kimalasi. Looduslähedasemaks tehtud parkidesse tulevad tagasi laululinnud ning ühes Tartu kesklinna pargis pesitses isegi ööbik.
Lisaks taimedele paneme palju rõhku loomade ja lindude heaolule. Kutsume inimesi üles looma siiliväravaid, et okaskerad saaksid aedade vahel liikuda. Sel aastal plaanime rajada oravasilla, mis aitab oravatel ületada ohtlikku sõiduteed. Eelmisest aastast suvitavad Tartus linnalambad ja -kitsed, sel aastal ka kaks veist. Need väikesed asjad toovad looduse ja loomad inimestele taas lähemale. See on oluline nii laste tervise kui ka loodushariduse seisukohalt. Just need pisikesed märkamised ja kohtumised on need, mille pärast inimesed oma kodukohta armastavad.
Linn on osa loodusest
Loodusliku mitmekesisuse linna tagasi toomine on tekitanud palju tugevaid arvamusi. Sageli kuuleme, et „linn on linn ja maa on maa“, või arutame, milline haljastus on linnas kohane. Mõistame, et inimesed on harjunud nägema üht tüüpi linna koos üht tüüpi haljastusega. Võime olla kindlad, et linna jäävad alles ka pügatud muruga pargid, kuid nende kõrval vajame lilleniite, siiliväravaid ja lambakarjamaid.
Haljastust korraldades ei vastuta me ainult esteetika või harjumuspärase säilitamise eest. Me vastutame Eesti looduse säilimise ja tulevaste põlvede tervise eest. Seda tööd ei tee meie eest ära Karula rahvuspark. Me peame seda tegema ise, igaüks oma linnas. Mida tehislikuma ja steriilsema linna me loome, seda vähem on lastel igapäevaseid kokkupuuteid kõige lihtsamate asjadega: mulla, rohttaimede, õietolmu, lambavilla ja kõrvenõgesega. Selline keskkond ei luba laste immuunsüsteemil piisavalt areneda ja tulemuseks võivad olla allergiad ning astma. Elurikkamas keskkonnas kasvanud lapsed on tervemad kui asfaldil ja murul kasvanud lapsed.
Lõpuks jääb igale lugejale ja igale linnale otsustada, kas kirjeldatud muutused on kasulikud ainult loomadele ja taimedele või ka inimesele. Meie Tartu kogemus ütleb, et linn ei ole linna ja looduse vastandus. Linn on osa loodusest.
Vaata lisa: rohering.tartu.ee
Kogemusloo autor: Hendrik Kuusk, Tartu ROHEring
Fotod: Mana Kaasik